Alates iidsetest aastatest olid naised poliitilistest otsustusprotsessidest kõrvale jäetud. Iidsetes tsivilisatsioonides oli valitsemine enamasti patriarhaalne, naised tõrjuti kodustesse rollidesse. Isegi varajastes demokraatiates, nagu iidne Ateena, oli poliitikas osalemine piiratud meestega, mistõttu naised jäid poliitika kujundamisel hääletuks.
Loode hakkas nihkuma 19. sajandil, kui tekkisid naisliikumised. Naised nõudsid hääleõigust ja nende elu mõjutanud poliitika mõjutamist. 20. sajandi alguseks andsid sellised riigid nagu Uus-Meremaa (1893), Austraalia (1902) ja Soome (1906) naistele hääleõiguse, pannes aluse laiemale poliitilisele osalemisele.
Naiste roll maailmasõdade poliitikas
20. sajandi maailmasõjad tõstsid veelgi esile naiste potentsiaali valitsemisel. Kui mehed olid ajateenistusse kutsutud, täitsid naised traditsiooniliselt meestele reserveeritud rolle, sealhulgas haldus- ja juhtivatel kohtadel. See periood seadis kahtluse alla traditsioonilised soorollid ja näitas naiste suutlikkust kriiside ajal ühiskondlikke struktuure juhtida.
Pärast Teist maailmasõda sillutas rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO, asutamine teed kaasavamale lähenemisviisile poliitika kujundamisel. Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmine 1948. aastal rõhutas võrdõiguslikkust ja pani aluse naiste osalemisele globaalses valitsemises.
Teise laine feminism ja poliitika esindatus
1960. ja 1970. aastate teise laine feministlik liikumine tõi uuesti tähelepanu naiste õigustele, eriti tööhõive, hariduse ja reproduktiivõiguste vallas. Sellel ajastul propageerisid naised suuremat esindatust poliitilistes institutsioonides ja poliitika kujundamise protsessides
Sel perioodil hakkasid riigid rakendama strateegiaid ja õigusakte, et tagada naiste esindatus poliitilistes organites. Näiteks Norra võttis 1980. aastatel kasutusele sookvootide süsteemi, mis nägi ette naiste minimaalse protsendi erakondades ja ettevõtete juhatustes. Need meetmed aitasid kaotada süsteemsed tõkked ja normaliseerida naiste osalust valitsemises.
Naisjuhtide tõus
20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses kasvas poliitikas juhtrolli asunud naiste arv märkimisväärselt. Sellised arvud nagu Margaret Thatcher, Ühendkuningriigi esimene naispeaminister (1979) ja Ellen Johnson Sirleaf, esimene Aafrika naissoost riigipea (Libeeria, 2006), on näide naiste kasvavast mõjust riikliku ja rahvusvahelise poliitika kujundamisel.
Organisatsioonid, nagu 2010. aastal asutatud UN Women, on naiste õiguste eest poliitika kujundamisel veelgi võidelnud. Sellised algatused nagu Pekingi deklaratsioon ja tegevusplatvorm (1995) ning säästva arengu eesmärgid (2015) on rõhutanud soolise võrdõiguslikkuse tähtsust valitsemises.
Naised rändajatest ja intersektsionaalsus poliitikas
Viimastel aastatel on fookus laienenud, hõlmates ainulaadseid väljakutseid, millega seisavad silmitsi sisserändajatest naised ja muud marginaliseeritud rühmad. Intersektsionaalsuse kontseptsioon tõstab esile, kuidas kattuvad identiteedid, nagu sugu, rass ja immigratsioonistaatus, loovad erinevaid diskrimineerimise ja privileegide kogemusi.
Selliste programmide nagu Euroopa nõuandekogu sisserändajatest tüdrukute kodanikuühiskonna kaasamiseks eesmärk on tugevdada rände taustaga noorte naiste häält. Soodustades nende kaasamist poliitika kujundamisse, tegelevad need algatused süsteemse ebavõrdsusega ja edendavad kaasavat valitsemist. Sisserändajatest naiste osalemine naiste poliitika kujundamises mitte ainult ei suurenda mitmekesisust, vaid tagab ka selle, et poliitika kajastab kõigi naiste vajadusi.
Vaadates tulevikku: soolise võrdõiguslikkuse suunas
Teekond võrdse esindatuse poole poliitika kujundamisel jätkub. Kuigi on tehtud märkimisväärseid edusamme, jätkuvad väljakutsed, sealhulgas sooline vägivald, palgalõhed ja alaesindatus juhirollides. Nende probleemide lahendamiseks tehtavad jõupingutused nõuavad kollektiivset tegutsemist ja pidevat propageerimist. VOC projekt töötab selle eesmärgi nimel, et tagada oma tegevuse kaudu võrdne esindatus ja kogu hääl kuuldavaks.